Anna endast parim ja Sa õpid ning võidad alati!
Vahel asjad elus juhtuvad! Ma pean tunnistama, et mul ei olnud nooruses mingit väga konkreetset plaani ega unistust oma tuleviku osas. Ma teadsin, et tahan õppida peale keskkooli edasi ja kuna see mul keskmiselt paremini välja tuli, siis mul see võimalus ka oli. Aga mida täpselt? Noh, see otsus oli keeruline. Kui see otsustamise aeg kätte jõudis, siis ma suurt ei hoolinud ka, olin automaatrežiimil ja mõtlesin hoopis muust. Kuidas ma lõpuks Tartu Ülikooli Majandusteaduskonda sattusin, sellest kirjutasin kunagi gümnaasiumi lõpetajatele nii:
“Täna pidas üks gümnaasiumi lõpetaja aktusel superlaheda kõne, muu hulgas mainis ta ka, et täiskasvanuks saamine toimus ootamatult justkui üle öö ning nüüd tuleb järsku langetada tähtsaid elu määravaid otsuseid, aga seesmiselt tunneb tema end küll kõige rohkem seitsmendikuna
. Jah, see kooli lõpp on küll oodatud, aga nüüd on reaalselt esimest korda tunne, et edasine pole määratud ja muidugi see hirmutab ja tekitab seesmist segadust. Ei olnud mul mingit otsest kutsumust või soovi, aga kuna kõige popim eriala oli sel ajal Õigus, siis sinna ma Tartu Ülikooli peahoones oma avalduse (tol ajal käis see veel täitsa isiklikult ja füüsiliselt kohal olles) siis andsin. Ja teine eelistus? Noh, loogiline oleks olnud Ajalugu, sest kui Õigusesse ei saa, siis Ajalukku ikka saab ja sealt saab hiljem ikkagi Õigusesse üle minna- nii see toona käis. Aga ma sõna otses mõttes suurt ei hoolinud ja ei viitsinud teisele korrusele minna, et Ajalukku avaldus anda. Saate aru- teisele korrusele minek oli siis määrav…. 
Need olid kurvad põhjused, miks ma ei hoolinud tol hetkel piisavalt oma tulevikust, aga nii oli. Aga vot Majandusteaduskoda võeti avaldusi vastu täpselt Õiguse kõrvallauas – sai siis sinna see teine eelistus pandud… Ja tulemus? Õigusesse ei saanudki, Majandusse sain. Täna tagant järele saan ainult juhust, oma ignorantsust ja seda daami või härrat tänada, kes Ajaloo avalduste vastuvõtu teisele korrusele omal ajal otsustas kolida! Ma oleksin ilmselt väga õnnetu inimesena olnud oma juuraharidusega. Aga Majandus – täpselt see, mis lasi minu “talupojamõistusel” särama hakata ja sobis kui valatud. Seega pika loo moraal – on OK, kui Sa oma valikus kindel pole, on OK, kui Sa üldse ei oska valida, on OK, et Sa tunned hirmu ja segadust! Sinusuguseid on pool ilma täis, ka minusugune hõbemedalist ei teadnud, mida tahta ja kuhu suunduda! Sul on veel aega enne järgmise kooli valikut! Küsi nõu! Oma vanematelt, sõprade vanematelt, ka pooltuttavalt või täitsa võõralt, kes mõnd ametit peab, mis Sulle kasvõi veidi meeldib. Uuri nende ametite võlu ja valu kohta, võid saada mõne kasuliku vihje, mis Sind sammu edasi aitab. Aga kui siis ka vaid tuul peas ulub, siis tead, on täitsa fine, kui “sa ei viitsi teisele korrusele minna” ja lased saatusel või instinktil valida enda eest! Ükski kogemus ei jookse mööda külge maha ja kui juhtubki nii, et see valik peale lähemat tutvust valeks osutub, siis saad uuesti otsustada, seekord juba kogenenumana, sest oskad midagi enda jaoks välistada, ja loodetavasti oled ka silmaringi vahepeal laiemaks kruttinud. Olge uudishimulikud! Ja julgege küsida! Aga mis peamine – muretseda pole mingit põhjust!”
Ilmselt instinkt tõi mind peale ülikooli lõppu ka Tallinnasse. Või oli see lihtsalt juhus.
Ma olin alates teisest kursusest töötanud kooli kõrvalt väikestviisi abiraamatupidajana – sisestasin arveid, tegin kokkuvõtteid, kuluarvestust, inventuure, tootekaarte, asendasin juhtajat puhkuse ajal. Kuna tegemist oli suurema grupiga, siis kooli lõpuks ma teadsin, et mind on grupis märgatud ja ma saan peale kooli juba täiskohaga tööd – turundus oli siis see, mis mind tõmbas. Ütleme ausalt – see oleks olnud väga hea võimalus. Lepingut mul polnud, aga teadmine ja suund olid, varsti pidin sinna osakonda vestlusele minema. Minu sõbranna K, kellele oli viimasel kursusel armastuse välk sisse löönud, ja kes lõputöö lõpetamiseks seetõttu motivatsiooni ei leidnud, pidas mu kõrval telefonivestlust ülikooli karjäärinõustajaga, et aastaks lisategevus leida, sest ega see lõputöö kirjutamine ju kogu aega ikkagi ära ei võta. Järsku pöördus ta minu poole ja andis telefoni turtsakalt üle: “Mina ei sobi sinna, ma ei saa täiskohaga töötada, räägi ise!” Ma siis rääkisingi… Heiti Hääl oli ostnud oma naisele Reet Häälele Tallinna Keraamikatehase – nii seda kollases ajakirjanduses armastati väljendada. Nüüd otsisid nüüd müügijuhti, kes nende uuele toodangule, kivikeraamikale, Eestis ja välismaal turgu ja kliente leiaks – müügi üles ehitaks. See kõne oli mulle täiesti ootamatu, aga ma suutsin järelikult piisavalt asjalik olla – Tallinnasse mind Reedaga vestlema igatahes kutsuti. Ma olin Tallinnas selle aja peale üldse 3 korda käinud: 2 korda tantsupeol ja 1 korra lapsena Keskturul ema-isaga kurke müümas:) Ja nüüd siis tööintervjuule Reet Hääle endaga!
Miks ma valituks osutusin? Ma ise kipun arvama, et asi oli vihmavarjus:) Reeda kabinet oli ühtlasi näidiste saal – pikk ja väga kajav puitpõrandaga suur saal. Kui mu pika varrega vihmavari tooli najalt libises ja kõrvulukustava kolinaga põrandale prantsatas, vaatasin ma sellele korra järele, ja siis jätkasin oma lauset rohkem vihmavarjule tähelepanu pööramata. Reet vaatas mulle siis uurivamalt otsa ja mulle tundus, et selles pilgus oli tunnustust – et ma päästma seda varju ei hakanud ega vabandama kukkunud – küllap see mingist sisemisest enesekindlusest rääkis. Valituks ma osutusin ja oma ema ma varsti sõnatuks ehmatasin jutuga, et lähen nüüd Tallinnasse, päriseks.
Esimene täistöökoht ja esimene mentor
Reet oli kindlasti kõige esimene juht, keda ma eeskujuks võtsin ja tagantjärele esimeseks mentoriks pean. Ma usun, et minust sai selline juht ja ettevõtja nagu ma olnud olen, suurel määral tänu temale. Me kõik tahame olla inimeste moodi, keda me imetleme ja nii võtame me alateadlikult omaks samad maneerid ja hoiaku. See kõik, mida ma selle aja jooksul õppisin ning milles arenesin, seda on siin kirja panekuks määramatult palju. 
Väga lühidalt: ma sain õppida vastutustunnet mitmel tasandil – see tunne, kui sa saad aru, et tehases töötavad 65 inimest saavad palka täpselt nii palju (ja siis ostavad või ei osta oma lapsele need uued talvesaapad…), kui palju suudan mina nende tehtud tooteid maha müüa (tükipalk…) – njaah, see võttis ikka esimestel nädalatel jalust veidi värisema. Või see tunne, kui kättevõideldud ülitähtis kellade tellimus ülitähtsalt pangalt küpsetusahjus lihtsalt järjepidevalt lössi vajus ja sa ei julgenud toru võtta, et seda kliendile öelda – oo jaa, ma olen tänapäeval suht kiire halbade uudiste edastaja kui vaja – info. Või see võidu tunne, kui suurde-suurde välismaa jõulukataloogi pildistamisse jõudma pidanud näidis ei saanud lihtsalt valmis, aga sa ei andnud alla vaid viisid toore värvitud savikäraka ikkagi kohale ja need pildid said tehtud ja need tellimused tulid. Ning bürokraatia võlu tunnistamine, kui ühel hetkel välispartnerid, kellele allhanget tegime, otse öeldes meid “üle tahtasid lasta”, aga meie olime “viielistena” kogu aeg korrektselt kõiki raporteid ja aruandlust pidanud ja see neil kuidagi tänu sellele ei õnnestunud. Ning julgust – seda kõige lihtsamat julgust uksest sisse astuda või toru võtta ja pakkuda enda tooteid või teatada “ahjus huvitavalt käitunud partiist”. Pealehakkamist – minna oma rasket keraamikat täis kastidega erinevatele messidele siin ja sealpool piiri jne, jne.
Töö kõrvalt sain ära teha oma magistrikraadi – läksin EBS-i ja kirjutasin keraamikatehase strateegiast maailmas, kus Hiinas tungitakse massiga peale ja sul on vaja tootele brändi, sul on vaja lugu! Me tegime koostööd Velvetiga, mis oli alles verinoor alustav disainibüroo, aga sellest koostööst sündis tõelisi pärleid: meie uus pakendiseeria võitis neile nende päris esimese Kuldmuna, tehas sai uue kaubamärgi KLAR ning selle toodang müüs hästi nii Eestis kui lähiriikides, isegi Jaapanis müüs. 
Velveti poisid – jah, sel ajal olimegi me alles kõik poisid ja tüdrukud, olid kusagilt kuulnud, et tootel võiks olla “story” – juba sel ajal kirjutas päris tuntud Eesti kirjanik meie tooteseeriatele oma lood- storyd.
Ma olin Tallinna Keraamikatehas AS-i müügijuht kokku viis aastat, kolm viimast ka juhatuses, sest Reet nentis – neil, kel lasub vastutus, peab olema ka võimalus otsustamisel kaasa rääkida. Ma olin ikka päris noor – 22-ne kui ma alustasin ja nii pöörduti välisriikidest minu poole kirjades ikka kui Mr., sest “nii vastutusrikkal ametikohal ei saanud ju ometi nii noor (ja blond veel pealegi) olla”… Me tegime allhanget pea kõigile suurtele keraamiktööstustele Skandinaavias – seda käsitöö osa – kruusi sangasid ja õppisime nii neilt suurtelt tehastelt kui Reeda poolt ellukutsutud tootmisettevõtete külastustuuridelt – tema suhtlusringkond võimaldas meil külastada igasugu põnevaid tehaseid Tallinnas ja selle ümber. Esimene mentorklubi?
Tõmme tootmisettevõtete poole
Küllap see salajane tõmme tootmisettevõtete poole mulle sealt külge jäigi. Tootmisest ja selle protsessidest teadsin ma tol ajal palju – kui vaja, tõestasin tootmisjuhile kiiresti ära, kuidas me tegelikult saame küll kliendi soovitud tähtajaks selle partii valmis teha ja ära saadetud. Ma olid kõik tehase masinad, tootmistarvikud ja tootmisprotsessi endale ära kaardistanud, teadsin täpselt kogu protsessi alates mudelite ja vormide loomisest, igaks seadistuseks ja protsessiks kuluvat aega ning hoidsin end tooraine varude olukorraga kursis – kui sain tootmiselt kuupäeva, mis kuidagi kliendi sooviga kokku ei läinud (ja minu eelarve ning töötajate laste talvesaapad ohtu sattusid:) ei leppinud ma vaikselt olukorraga vaid näitasin oma “alternatiivse tootmisplaaniga”, kuidas me tegelikult ikkagi saame kõik selleks ajaks tehtud. Kas selline targutamine meeldis tootmisele? Muidugi mitte! Kas ma lasksin end sellest häirida? Muidugi mitte! Mul oli eesmärk täita ja ma õppisin juurde kõike, mida vaja, et seda täita. Tootearendust ja uue toote turule toomist õppisin samuti! Ma naeran siiani südamest, kui põletusahju uksed avati ja me uudishimulikena alati uut toodangu üle vaatamas olime – tehnoloog rõõmustas nagu väike laps ning lõi kahte kätte kokku: “Vaata kui huvitavalt ikka käitus!” Ja mina mõtlesin õudusega – kuhu ma selle jama nüüd müün!? Tervitused Charlie Viikbergile! Ta oli mu kursavend magistris ja kui kaastudengid mul tehases külas käisid, jagas ta analoogse lugu äsja ostetud Viru Õlu tehnoloogi kohta!:) Sellest ajas on minuga jäänud ka Maimu, tootmistehnoloogi, ütlus: “Kui meil neid muresid poleks, poleks meid siia vajagi!” Ära läksin ma keraamikatehasest vist ainult sellepärast, et Reet läks ära. Seega otsustasin samuti sammu edasi astuda, tegevjuhi kohale Ruutmeetrisse. Reet kutsus mind paari aasta pärast uuesti tagasi, siis juba tehast juhtima, aga olin just paar päeva varem andnud lubaduse minna Rumeeniasse, et ära päästa meie ühine kaevandusprojekt koos sinna saadetud hunniku rahaga, seega lõppes minu keraamikatehase aeg ikkagi selle 5 aastaga.
Anna oma parim ja sa võidad igal juhul!
Selle jutu mõte oli: pole üldse hullu, kui Sul pole mingit tugevat kutsumust, või vastupidi – kui Sul just nimelt on plaan, aga siis ootamatult üllatab elu sind ühe juhusliku telefonikõnega ning kõik muutub! Kui Sa tunned, et see on õige asi, siis pead minema! Kindel ei saa niikuinii kunagi mitte milleski olla, aga kõik laabub isegi siis, kui Sa täna ette ei kujuta, et kuidas siis täpselt. Ja kui Sul pole plaani, siis usu – igast kogemusest õpid Sa palju ja saad suuna edasi liikumiseks! Tasub olla uudishimulik ja anda endast maksimum igas rollis – kõik see, mis Sa täna teed, on hüppelavaks homsesse! Usaldada oma sisetunnet, usaldada elu ja astu see samm, mis kutsub!
Endiselt – saan nende sammude tegemisel abiks olla mentorina! Võta ühendust: Jana Volt, jana@oco.ee tel: 56229157