Väikesest ettevõttest ei saa suurt, kui koos ettevõttega ei kasva juhtimiskompetents. Käisin 30. septembril Riigikogus majanduskonverentsil „Eesti majanduse järgmised valikud“. Lahkusin sealt kahetiste tunnetega- hea meel oli, et minu visioon, mis viimases blogiartiklis kirja pandud, olid sisuliselt sama, aga minu jaoks jäi selgelt õhku küsimus – kes ”peaks tegema” ja mis nüüd siis saab? Teadvustamine

Mulle väga, väga meeldis hiljuti etendunud muusikal Romeo ja Julia – aegumatu romantiline lugu iseenesest muidugi, aga lisaks see teostus… Metsik energia ja hoog tantsudes, võimsus lauludes, fantastiline lavakujundus ja äge segu uuest ja vanast! Vot just sellest segust korjas mu tänane postitus üles ka inspiratsiooni. Kes vaatasid, need teavad – lavale toodud versioonis olid

“Kõik uus on hästi unustatud vana!” Kõik oli enne meid olemas, ka juhtimistarkus. Meie vanasõnu võib vabalt pidada juhtimisprintsiipideks – me lihtsalt ei loe neid nii. Ma jäin paar päeva tagasi mitme vanasõna üle juurdlema taipamisega, et nojah, see kehtib praeguses olukorras lihtsalt imeliselt! Viimasel ajal töös ette tulnud teemadest inspireeritult üks minu lemmikuid: “Üheksa korda

Täna hommikul rääkis Raimo Ülavere pingutamisest ja sellega seotud murest – noored ei tahtvat, isegi ei oskavat enam pingutada, sest tänapäeval kiputakse normaliseerima mõtteviisi, et kõik, mis on ebamugav või pole meeldiv, on trauma. Trauma kui sõna tähendusest lähtudes tuleks seda seega vältida – trauma ohvriks sattudes võib noor inimene sattuda vaimse tervise probleemide küüsi.