Väikesest ettevõttest ei saa suurt, kui koos ettevõttega ei kasva juhtimiskompetents.
Käisin 30. septembril Riigikogus majanduskonverentsil „Eesti majanduse järgmised valikud“. Lahkusin sealt kahetiste tunnetega- hea meel oli, et minu visioon, mis viimases blogiartiklis kirja pandud, olid sisuliselt sama, aga minu jaoks jäi selgelt õhku küsimus – kes ”peaks tegema” ja mis nüüd siis saab? Teadvustamine aitab õige raja valida, aga siis tuleb ju midagi teha samuti…
Eesmärk meil Eesti majanduses justkui on – kui hetkel on Eesti ettevõtete tootlikkus ca 70% EU keskmises, siis eesmärgiks on 10 aastaga saada see näitaja 110% peale. Selleks oleks vaja, et väikesed ettevõtted kasvaksid suurekaks, sest päris väikesena on keeruline investeerida innovatsiooni, tehnoloogiasse ja toota arvestatav osa SKP-st.
Kirjutasin mainitud blogiartiklis ettevõtete kasvu toetamisest ja regionaalpoliitikast. Jõudsin kolme omavahel seotud sambani:
- riigi loodud ettevõtluskeskkond,
- ettevõtte enda arenemisvõimekus ning
- ettevõtjat toetav (piirkondlik) kogukond – ökosüsteem.
Kolmapäevasel konverentsil kõlanud mõtted aitasid eriti selgelt avada kahe viimase tähendust. Kuidas ettevõte õpib? Kust saab juht kogemusi, mida tal endal veel ei ole? Ja kes aitab teadmistest päriselt toimiva, soovitavalt ka skaleeritava äri teha?
Tartu Ülikooli professor Priit Vahter tõi oma ettekandes esile organisatsiooniinnovatsiooni ja juhtimisliku võimekuse rolli tootlikkuses – läbiviidud uurimus tõestas, et investeeringud tehnoloogiasse ilma organisatsiooniinnovatsioonita ei tõsta tegelikult eriti suurel määral tootlikkust, need on ”rajasõltuvad” – kui varasemalt on panustatud organisatsiooni ja juhtimise arendamisse – organisatsiooniinnovatsiooni – on mõju aga märkimisväärne. Uuringust selgus, et juhtide poolt alahinnatakse just organisatsiooniinnovatsiooni tähtsust – mõiste innovatsioon seostub enamusele millegi suure ja erilisega (enam-vähem uut tüüpi raketi leiutamisega), alahinnatakse väikeste kvalitatiivsete muudatuste mõju ettevõtte kui terviku käekäigule. Tema lahendusi käsitleval slaidil olid järgmised soovitused:
- toetada konkreetseid sekkumisi (nt. koolitused, innovatsiooniarenduse nõustamine, rahastusskeemid), mis aitavad ettevõtetel arendada organisatsiooniinnovatsiooni oskusi ning suurendada juhtkonna ja töötajate valmisolekut neid rakendada.
- tugevdada õppimist oma valdkonna parimatelt ning rahvusvahelisi ja kohalikke teadmussiirde kanaleid.
- edendada ettevõtete vahelist kogemuste ja parimate praktikate jagamist – koostöövõrgustike ja mentorluse kaudu.
Slaidi lõpus seisis lause, mille võiksime ettevõtluse arendamisest rääkides palju sagedamini lauale panna:
„Juhtimise kvaliteet on määrava tähtsusega tootlikkuse tegur.“
Minu jaoks tähendab see väga praktilisi asju. Uus seade, tarkvara või tehisaru rakendus annab võimaluse, aga ettevõte peab oskama seda võimalust kasutada, päriselt oma äriprotsessidesse rakendada. Vajadusel tuleb muuta tööprotsesse, vastutust, otsustamist, inimeste oskusi ja seda, kuidas tulemusi juhitakse.
Kui töökorraldus jääb samaks ning kõik otsused peavad endiselt omanikust läbi käima, võib ka uus tehnoloogia olemasoleva pudelikaela ette seisma jääda.
TalTechi vanemlektori Tarmo Koppeli mõtetest jäi minu märkmetesse samuti vajadus siduda tehisaru ettevõtte äriprotsessidega. See on juhtimisülesanne: läbi tuleb mõelda, millist probleemi lahendatakse, milline töö muutub ja kuidas kasu mõõdetakse.
Akadeemik ja Tartu Ülikooli professor Urmas Varblane tõstatas oma ettekandes teise väga olulise küsimuse: kes oskab teadmistest luua äri?
Tema slaididel oli innovatsiooniprotsessis eristatud neli kompetentsi:
- teadmiste loomine;
- tehnoloogia arendamine;
- ärimudelite loomine;
- turule viimine ja ettevõtte kasvatamine.
Tema sõnul on Eestis viimase 20 a. jooksul innovatsiooni puhul räägitud valdavalt teadmiste loomisest ja tehnoloogia uuendamisest, rõhutades seejuures, et meil on vaja panustada teadlaste ja inseneride olemasolusse ning taseme tõstmisse unustades ära innovatsiooniprotsessi ülejäänud kaks protsessi: ärimudeli loomine ning selle turule viimine ja skaleerimine.
Idee ja tehnoloogia on kasutud, kui sellest äri ei sünni. Ilma kahe viimase etapita on tegu lihtsalt raha põletamisega ning ”riiulil tolmuv” äge leiutus tegelikult kellegi elu ei paranda. Need kaks viimast protsessi vajavad aga uuendusmeelseid, tarku ettevõtjaid, kes on julged ka riske võtma.
Eriti kõnetas mind rõhuasetus kogemuspõhistele oskustele. Rahvusvaheline müük, kapitali kaasamine ja ettevõtte kasvatamine on valdkonnad, mida ei saa õppida ainult õpikust, see paraku tuleb läbi kogemuste ja sidemete, need aga ikka aja ja kogemusega.
Ettevõtja enda isikliku arenguambitsiooni puudumine on põhjuseks, mis meie ettevõtted sageli suuremaks ei kasva – siis kui omanik on juhi rollis, aga juhtimiskompetentse ei arenda ning ennast tegelikult muutma valmis ei ole. Seda kinnitas ka suurte kogemustega mentor Aleksander Gansen Tallinna Ettevõtlusinkubaatoril esinedes, kui esitasin talle küsimuse – miks meie väikeste ettevõtted suureks ei kasva.
Juhtimiskompetentsi areng peaks olema osa ettevõtte kasvustrateegiast juba enne, kui kasvuprobleem kriisiks muutub.
Sama tähtis on keskkond ettevõtja ümber– ma siin ei peatu riigi poolt loodaval maksu-, regulatsioonide- ja õiguslikul keskkonnal kuigi jah, see riigi ”pika plaani” puudumine oli selgelt samuti antud konverentsil välja toodud ettevõtlust piirav valukoht.
Siinkohal tahan tuua välja hoopis kogukonna tähtsuse. Väiksemas piirkonnas võib juhil olla keeruline leida teist ettevõtjat, kes oleks sarnase väljakutse juba lahendanud. Läheduses ei pruugi olla ekspordikogemusega juhti, sobivat eksperti või partnerit, kellega uut lahendust katsetada.
Just sellepärast rõhutasin oma blogiartiklis piirkondliku kogukonna tähtsust kui eeldust teadmussiirde toimumiseks.
Ettevõtjate ökosüsteem saab ühendada ettevõtted, mentorid, ülikoolid, kutsekoolid, arenduskeskused, investorid ja kohalikud omavalitsused. Selle väärtus selgub selles, kas ettevõtja leiab vajaliku inimese ja teadmise ning suudab selle oma ettevõttes tööle panna.
Urmas Varblase esitlus tõi väikeriigina vajaduse valida – meil ei ole riigina võimalik panustada kõigi sektorite toetamisse ja arendamisse, me peame valima. Aga kuidas valida erinevate sektorite vahel nii, et see õiglane oleks? Teiste riikide praktikat vaadates selgub, et edukaks on osutunud need väikeriigid, kes on suutnud valmistada ette kriitilise hulga inimesi, kes oskavad liikuda teaduse, tehnoloogia, kapitali ja turu vahel. Ka meile peaks olema seega lahendada küsimus kuidas muuta eri algatuste, investorite ja ülikoolide koostöö püsivaks inimeste võrgustikuks. Meil on vaja rohkem võimalusi, kus kogenud ettevõtjad jagavad õppetunde, nooremad toovad uusi teadmisi ning teadlaste töö jõuab ettevõtete igapäevastesse otsustesse. Õppimine võiks liikuda mõlemas suunas, siis on tulemuseks sünergia – minu uus lemmik väljend: ”non zero sum game”. Urmas Varblase sõnul oleks õige panustada mitte mingi konkreetse sektori arendamisse vaid valida sektrotiteülene kompetents – täpsemalt juhtimiskompetents. Minus tekitas see korraks küsimuse, et miks me peaks andma perspektiivitule sektorile (Eesti konteksti arvestades) võimaluse, aga jõudsin kohe ka seoseni – see annab võimaluse jah juskui kõigile sektoritele, aga kuna juhtimise tase ja ärimudelite hindamise ja loomise tarkus kasvab seeläbi, ei panusta targad juhid perspektiivitute sektorite arendusse niikuinii.
Seega professor Varblase sõnul: ”Kui tahame tootlikumaid ettevõtteid, suuremat eksporti ja tugevamaid piirkondi, peame arendama inimesi, kes ettevõtteid juhivad.”
Raha ja tehnoloogia kõrvale on vaja juhtimisoskusi, kogemuste jagamist ja koostööd. Kuidas ettevõtja areneda saaks? Läbi oma ökosüsteemi – piirkondliku kogukonna, mis koondab teadusasutusi, ülikoole, ettevõtjaid, koolitajaid, mentoreid, coache – kõigi nende omavaheline sihipärane suhtlemine on lahenduseks.
Kes tegema peaks?
Jah, aga nüüd siis tagasi selle õhku jäänud küsimuse juurde – kes siis teeb? Kelle asi see õiges suunas arengu käima lükkamine siis on? Et meil oleksid need kogukonnad, et me jagaks teadmisi ja kogemusi ning et ükski ettevõtja ei tunneks, et ta on jäänud üksi ja areng soiku. Ma arvan, et polegi sellist ühte suurt vastutuse võtjat võimalik määrata. Suur pilt – visioon – võiks olla riigi ülesanne. Aga tegelikult saame me kõik ise ka midagi ära teha – mina ja Sina ka.
Mina liitusin suvel EVEA-ga ning minu eesmärk EVEA volikogu liikmena on just seesama – oma tegevuse ja initsiatiiviga sarnaste murede ja rõõmudega inimesi rohkem kokku tuua, silmaringi laiendada, luua võimalused õppimiseks parimatelt prakitutelt ning põlvkondade vahel – tehnoloogiahuviliste noorte algajate ettevõtjate toetamine kogenud ettevõtjate teadmistega ning vastupidi – kogenud ettevõtjate kokkuviimine tehnoloogiahuviliste noortega, kes suudavad nende äriprotsesside toetamiseks ja efektiivsemaks muutmiseks tehnoloogilise võimalusi tutvustada ja rakendused ka päriselt tööle panna. Tootlikkus võiks sellisest sünergiast tõusta küll, kui mis teie arvate?
Meil EVEA-s on toimumas ja lisandub pidevalt põnevaid sündmuseid ja algatusi, meil on juba kogukond, mis püüab kõige eelpoolkirjeldatuga Sind kui ettevõtjat toetada. Palju toredaid ja elevust tekitavaid plaane on töös, seega – kui soovid samuti sellest kogukonnast osa saada, siis palun tule liitu meiega. Liitumise tingimused on siin:
PS: Soovitan lugeda ka Arenguseire keskuse lehelt raportit: Eesti majanduse olukord ja väljavaated 2026.