Täna hommikul rääkis Raimo Ülavere pingutamisest ja sellega seotud murest – noored ei tahtvat, isegi ei oskavat enam pingutada, sest tänapäeval kiputakse normaliseerima mõtteviisi, et kõik, mis on ebamugav või pole meeldiv, on trauma. Trauma kui sõna tähendusest lähtudes tuleks seda seega vältida – trauma ohvriks sattudes võib noor inimene sattuda vaimse tervise probleemide küüsi. Kõik õige – kui noor tõesti satubki päris traumat kogema, võib tõesti tulemuseks olla mure vaimse tervisega. Nii Raimo (kui mu enda) seisukoht on aga, et trauma sõna kasutatakse täna liiga vabalt ning ka siis, kui selgelt ei peaks. Trauma sõna tuleb vanakreeka sõnast „vigastus, haav“ – enamasti peeti varem silmas füüsilist vigastust. Kui esmaabiosakonnad kõrvale jätta, siis praegusel ajal kasutatakse seda sõna aga rohkem just psühhotrauma tähenduses. See peaks olema midagi sellist, mis käib tugeva psüühilise vapustuse või üleelamise tagajärjel tekkinud vaimse kahjustuse kohta.
Tagasilöögid elus ja nendega seotud pettumus: kaotus mängus, sõbra või elukaaslase alatu käitumine, jooksurajal viimaseks jäämine, eksamil läbi kukkumine, töökohast ilma jäämine, lemmiklooma kaotus, esimesse klassi konkureerimise karusselli pinge jne – need võivad olla kõik väga vastikud kogemused ning avaldavad kahtlemata mõju – kellele vähem, kellele rohkem, aga kas neid läbielamisi ja ebamugavust saab ikka traumaks pidada? Definitsiooni järgi mitte. Tõsi, vahel on asjad tõepoolest nii ekstreemsed (jah, hulle leidub igal pool, kes suudavadki vahel kellegi elu ära rikkuda ka kõige igapäevasemas keskkonnas), et päriselt saadaksegi trauma, aga neil nimetatud puhkudel siiski pigem harva.
Sõnadel on tähendus, nagu Raimo mainis. Seega kui paneme mingile ebaõnnestumisele, vastikule üleelamisele või suurt pingutust nõudvale tegevusele sildi külge, siis that’s it – mul on suurepärane vabandus sellest edaspidi hoidumiseks, sest kes ikka trauma ohvrilt saab nõuda sama kogemuse uuesti läbi tegemist – seega kekasse ei lähe, sest mul trauma – kõik jooksevad kiiremini kui mina, töökohale ei kandideeri, sest eelmine ülemus oli range jobu, ema saadan kooli õigust nõudma, sest „õpetaja kiusab oma pidevate tunnikontrollidega“, uut elukaaslast ei tahagi, sest „nad kõik on sead (või maod)“.
Raimolt küsiti ka, et mida tegema peaks, et sellist suhtumist ei tekiks – et noored peaksid pingutamist ja sellega seotud tagasilööke normaalseks elu osaks. Lihtsustatud vastus on, et tuleb eeskujuks olla – kaasata noored maast madalast pingutust nõudvatesse tegevustesse. Sport on kindlasti midagi sellist, mis pingutust nõuab – olen juba varem maininud, et regulaarselt sporti tegev kandideerija on alati minult tööintervjuul mitu lisapunkti saanud. Harjumus pingutada on muster, mis kandub ka töistesse tegemistesse.
Aga Raimo tänastest soovitustest pani mind arvutit haarama ja seda postitust kirjutama hoopis järgmine: eeskujuks tuleb olla, kaasata lapsi maast madalast, maale maad kaevama tuleb minna koos! Voh!
Samastumise rõõm! Ma olen nimelt veel see põlvkond, kes sai omal ajal maad kaevata ikka kõvasti! Ja mitte ainult kaevata – meil olid suured kasvuhooned, kus me kurke kasvatasime, meil olid mitmed põllud, kus kartuleid, kapsaid ja kõike muud kasvatasime, meil olid maasikapõllud vahepeal, mis rohimist, kastmist, korjamist ja valvamist vajasid. Ja ilm ei ole sellele külvamise ja kastmise ajal teadupäralt mõnusalt soe ja suvine – kui maal ringi vaatate, siis praegu on juba kasvuhoonetele kile pandud, taimed kasvavad kasvuhoonetes ja esimesed põllud on kaetud kattelooridega – ka vastiku ilmaga tuli õue minna, ka valutava seljaga tuli edasi rohida, ka väsinuna tuli kapsavagu lõpuni kasta ja raskeid kastakanne mäest üles vedada. Varakevadel, peale kooli ja kiiret õppimist.
Ma ütlen selle kohta vahel, et me oleme vennaga „vao vahel kasvanud“. Kas see oli meeldiv või pingutust nõudev? Kas me olime kadedad, et paljud eakaaslased olid suvel rannas ja mängisid palli? Muidugi olime. Kas me olime sellepärast tohutult õnnetud ja saime sellest trauma? Hell, no! Me saime pingutamise oskuse, rutiini talumise võime, arusaama, et tulemuse saavutamiseks tuleb vaeva näha! Saime ka kogemuse, et sa võid anda endast parima, pingutada nö. „tatt ninast välja“, aga siis tuleb üks tohutu kehva suusailmaga suvi ja saak on kõike muud kui ootuspärane, või viib tuulispask su kasvuhoone minema ja selle aasta töö saab korraga hävitatud – tagasilöögid on elu osa! Kui juhtub, tuleb lihtsalt püsti tõusta, nentida: on nagu on, ning edasi tegutseda! See oli üks Raimo poolt välja toodud tagajärgedest – ilma pingutamata ei kogeta suure tõenäosusega ka tagasilööke ega õpita juba varakult nendega toime tulema. Kui need siis ühel hetkel tulevad (ja eks nad ikka pea kõigil tulevad), siis ei osatagi nendega toime tulla ning vot siis võibki tõesti tulemuseks trauma olla…
Ma olen eakaaslaste suust kuulnud ka sellist tagant järele asjadele vaatamist, et selline lapsepõlvekogemus oli siiski kohutav ülekohus ja laste ärakasutamine. Teate, kõik on suhtumise küsimus – mis tähenduse ma sellele kogemusele annan! Ma võin seda vaadata nii, et oli kohutav ebaõiglus, sest keegi teine sai samal ajal terve suve rannas võrkpalli mängida, aga ma võin vaadata ka nii, et just see tegigi minust minu – edasipüüdliku ja mitte allaandja tüübi, kes on harjunud pingutama ja kes peab vastu ka siis, kui üks tagasilöök teisele järgneb. Seega – kõik sõltub sellest, mis tähenduse sa oma kogemusele annad. Tähendusest aga teadagi tuleneb emotsioon ning edasine suhtumine maailma asjadesse.
Kas Jaapani vanasõna „Riisipõllult riisipõllule kolme põlvkonnaga“ on teile tuttav? Minuga haakus kohe kui kunagi kuulsin – nii loogiline ju: esimene põlvkond on seal põllul ja soovib iga hinge eest oma järeltulevatele põlvedele kergemat, lihtsamat, paremat elu! Pingutab, saavutab ja pärandabki oma lastele selle parema elu. Enamasti ei sunni oma lapsi samamoodi kaasa pingutama, sest „selleks ma ju pingutangi, et neil parem ja lihtsam oleks“. Ja siia see koer ongi maetud kahjuks… Ilma harjumuseta pingutada suudab järgmine põlvkond seda pärandit äärmisel juhul säilitada – neil on kõrvalt vaatamisest mõningane arusaam, kohusetunne ja vastutus, aga edasi arendamiseks puudub just see pingutamise kogemus. Veelkord edasi pärandades järgmisel põlvkonnas seda vastutust ja ka kõrvalt nägemise kogemust enam ei ole. Nad ei saa hakkama selle pärandi hoidmisega rääkimata kasvatamisest ja edasi arendamisest. Pingutuse harjumus on lihtsalt puudu! Sest neile taheti ju parimat! See vanasõna on tuntud erinevates variatsioonides paljudes riikides – pikaajaline tõenduspõhine vaatlus siis ilmselgelt:)
Seega me peaks oma lapsi kasvatades neid kindlasti kaasama pingutust nõudvatesse tegevustesse. Motiveerima, selgitama, meelitama, sundima kui vaja. Kas see on lihtne? Kindlasti mitte. Ebavõrdsus on kiiresti välja käidav argument: „Teised ei pea kodus neid asju tegema, miks mina pean?“ „Sellel ajal, kui teie noored olite, tehtigi nii, praegu on teised ajad.“ Jne. Ja mis siis, et on ebaõiglane! Elu ongi seda! Me kõik sünnime erinevatesse peredesse ja meie stardiplatvorm on erinev – mõned peavad rohkem pingutama, mõned vähem. Aga korrelatsioon: pingutan ja siis saan oma eesmärgi, kehtib enamasti meil siin Eestis õnneks ikkagi.
Mugavus on pingutamise vaenlane. Mugavus on see, miks pingutada ei taheta. Ja nüüd eriti ebamugav uudis (või „ugly truth“, nagu ma neid armastan kutsuda) – mitte laste mugavusest ei räägi ma praegu, vaid meie, lastevanemate mugavusest! Jube ebamugav on ju tegelikult ise olla esiteks eeskujuks (kui sul varem harjumust pole, siis kohe eriti ebamugav), aga ega see laste motiveerimine (loe: sundimine) ka eriti mugav pole. See kauplemine, veenmine, vahel isegi manipuleerimine jne. Teismeliste puhul võib see teema olla eriti keeruline. Need 2-3 aastased nunnupallid teevad kõik trikid hea meelega kaasa, peaasi et saaks ema-isaga koos toimetada. Piire kompava teismelisega on lugu keerulisem. Minu hinnangul aitabki ainult kõvasti panustamine selles nunnupalli eas ning edasi saab valdavalt loota, et mustrid ja harjumused on loodud ning püsivad ka sel põneval üleminekuajal.
Mis sel kõigel juhtimise ja ettevõtlusega pistmist on, võib tekkida küsimus? Veidi nagu on, sest tegelikult me ju tahaks oma tiimi neid, kes on motiveeritud, pingutavad eesmärkide nimel ning ei saa traumat esimese tagasilöögi peale. Kui inimese lapsepõlve ja tausta kohta piisavalt uurida, hakkab see vahel tema võimaliku sooritusvõime kohta vihjeid andma rohkem kui ta ise avaldada sooviks. Aga muide, ei tasu jääda ohvri rolli – kui sind lapsepõlves ei “õnnistatud” piisava tagant sundimisega, siis see tekkinud
Aga tegelikult tahtsin lihtsalt endale (ja teile muidugi kah) meelde tuletada, et ma ise vanemana seda riisipõllu ämbrit ei kolistaks – mugavusest liiga kergekäeliselt oma laste suunamisest (ja sundimisest) ei loobuks…