Eesti regionaalpoliitika ja väikeettevõtlus: kuidas toetada ettevõtete kasvu? -

Minus on alati paras ports naivistlikku maailmaparandajat olnud. Nii pole ka imestada, et ma jõudsin otsapidi majandus- ja regionaalpoliitikasse, vist? Õnneks oma peas ainult… 😊

Tõuke selle teema sisse vaatamiseks andis mulle sel suvel alanud roll EVEA volikogu liikmena. Kes ei tea, siis EVEA on Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, mis koondab üle 6000 ettevõtja. Mõned informatiivsed numbrid:

99% Eesti ettevõtetest on väikesed või keskmise suurusega ettevõtted,
81,5% Eesti erasektori tööhõivest annavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ehk VKE-d,
84% erasektori investeeringutest teevad VKE-d,
79% tööjõumaksudest ja
69% käibemaksulaekumistest tuleb VKE-delt.

Tõsised numbrid ja arvestatav jõud meie pisikese Eesti kontekstis.

Neid teemasid uurima ajendas mind EVEA platvormi uuendamine – et eelolevate valimiste eel saaks VKE-de seisukoht uuendatud ja selgelt kirja ning erakonnad saaksid võimaluse oma platvormide kujundamisel sellega arvestada. Või siis mitte – nagu eelmisel korral… Eks aeg näitab. Muud ei oska ju öelda riigis, kus „maksud kindlalt ei tõuse“ või siis tõusevad siiski…

Enda seisukohtade väljatöötamine tähendas minu jaoks lähtumist:

hetkeolukorrast,
välistest, meie mõju alt väljas olevatest arengutest,
eesmärgist ja visioonist.

See, kuhu ma allpool oleva pika ja lohiseva arutelu käigus välja jõudsin, oli kokkuvõtlikult järgmine:

Ettevõtteid meil on, maal ja linnas, aga nad on liiga väikesed. Maal asuvad ettevõtted kipuvad olema väiksemad ja kehvema tootlikkusega (muidugi on erandeid) ning suurt lisandväärtust nad Eesti SKP ja ekspordi üldmahtu arvestades ei anna.
Aga just väikesed ettevõtted on need, mis annavad suurele osale elanikkonnast tööd – lausa 81,5% erasektori tööhõivest.
Eestis elab maal endiselt palju inimesi. Neile on vaja tööd, teenuseid ja taristut, vastasel juhul jätkub noorte ja ambitsioonikate maalt linna siirdumine. On see halb? On. Kõik niikuinii ei tule, aga kui kriitiline mass ära tuleb, süveneb majanduslik lõhe piirkondade vahel veelgi. Omavalitsustel on keeruline maksta kinni elementaarseid teenuseid, nooremad ja tegusamad lahkuvad edasi ning spiraal veab end järjest suuremasse auku. Lõpuks tuleb veel rohkem peale maksta sotsiaaltoetusteks, koolide töös hoidmiseks, töötusega seotud probleemidega tegelemiseks jne.
Vaja oleks pikaajaliste eesmärkidega regionaalpoliitikat ja kohaliku ettevõtluse toetamist, et ettevõtlus maal elujõulisena püsiks, tööd annaks, maksubaasi looks, kogukonda alles hoiaks ja inimesi juurdegi meelitaks. Väikesed ettevõtted peaksid rohkem lisandväärtust tootma. Praegu ei tooda ning nii on suur oht, et piiratud ressursside lõksus virelev ettevõtja võib lõpuks motivatsiooni kaotada.
Milles nende väikeettevõtete toetamine seisneda võiks?
- Riik peaks tagama stabiilsuse – nii palju, kui see tänaseid väliseid asjaolusid arvestades vähegi võimalik on. Vaja on stabiilsust ja pikaajalist plaani maksupoliitikas, õigusruumis, energiamajanduses jne, et ettevõtja teaks, millega oma investeerimis- ja äriplaane koostades arvestada. Ainult nii saab ta pikaajaliste ja mahukate investeeringute tasuvust ja riske hinnata. Täna hästi ei saa.
- Riigijuhid ja ametkonnad peaksid oma „talupojamõistuselt“ tolmu pühkima. Palun veidi rohkem mõistlikkust ja ratsionaalsust, et me ei tegeleks järjest enam ülereguleerimise ja ülereageerimisega (à la maasikamüüjate reklaamtahvlid tee ääres).
- Koostööd ja eestvedamist tuleks soodustada ja toetada, indiviidist riigini välja. Sinna vahele jäävad riiklikud institutsioonid, kohalikud omavalitsused, teadusasutused, koolid ja kogukonnad. Koostöö loob innovatsiooniprojekte ja teadlikku arengut; initsiatiiv ja teatud määral ka võimalused selleks võiksid tulla nii riigi, kohaliku omavalitsuse kui ka indiviidi tasandilt. Koostööd on vaja soodustada kasvõi põlvkondade vahel: noored saavad aidata vanemaid tehnoloogia rakendamisel, vanem generatsioon saab AI-revolutsioonist võita ning noorem oma ettevõtte teenuseid müüa – „non-zero-sum game“…
- Praeguses olukorras, kus gümnaasiumide ukse taha jäi üle tuhande noore, on esimene prioriteet kutsekoolide õppekavade täiustamine, korraliku ettevõtlusõppe lisamine ja mentorprogrammide käivitamine. Nii on lootust, et lukksepaks õppinud noor avab oma töökoja seal Alutagusel pisut suurema enesekindlusega, pakub teenuseid ning ehk varsti ka tööd teistele kohalikele.
- Finantseerimistuge, kasvõi käenduste näol, et väikestel ettevõtetel oleks võimalik investeerida masinatesse ja uude tehnoloogiasse. Madala tööjõutootlikkuse lõksust tuleb välja rabeleda ning selle üks oluline komponent on masinad ja tehnoloogia. Kõik see nõuab investeerimist.
- Mitte tingimata raha, vaid koostöövõrgustike arendamist, uste avamist, riikidevahelisi töötubasid ja organisatsioonide abi. Sellega on võib-olla isegi täitsa hästi, aga alati saab enam.
- Riigi positiivne kuvand on väga oluline: väärtused, stabiilsus ja usaldusväärsus partnerina (mürsuskandaal just plusspunkte ei toonud…). Meid on vähe ja turg on seal väljaspool. Ilma välisturgudeta meie pisikestest ettevõtetest suuri ei arene. Suuremaks, kasvõi veidi, on aga vaja kasvada, sest lisandväärtust annavad meie VKE-d Eesti kogu SKP-d arvestades siiski liiga vähe. Kui raha ei teeni, ei saa investeerida ega areneda ning ettevõtja motivatsioon võib lõpuks otsa saada.
- Sellist, mis pole eraldiseisev kirjutis, vaid riigi pikaajaliste otsuste, investeeringute ja reformide (sealhulgas kutseharidusreform) kogum. Sellist, mis lähtub eesmärgist jätta alles või luua elamisväärne elu ka mujale kui Harjumaale. Meil on oma väiksuses võimalik olla ainulaadsed.

Seega on minu arusaam sellest, kuidas elu Eestis paremaks saaks, üsna lihtne: meil on jätkuvalt vaja väikeettevõtlust, ka maal. Et need väikesed ettevõtted saaksid kasvada suuremaks ja jõukamaks, on neid vaja toetada – riigi poolt eelkõige stabiilse maksu- ja õiguskeskkonnaga. See visioon võib tõesti pisut naivistlikult kõlada, umbes nagu Hando Runneli kirjutatud „Veskimees“: „Oh tule, noor ja tugev mees, ja vaata ringi veski sees…, siis tuleb rahvas vaatama…“ Aga päriselt: et see noor mees julgeks ja tahaks oma tööd, aega ja raha sellesse veskisse investeerida, oleks riigimeeste poolt vaja pikka plaani. Et aasta pärast ei tuleks ootamatut veskireformi, mis sellise arhailise isetegevuse keelustaks; et euro- ja muude nõuete täitmise halduskoormus ei rööviks üha suuremat osa tema tööpäevast; et pakendiseadus ei paneks veskis toodetud saaduste müüki EL-i suunal kinni; et maksutõus ei tabaks ootamatu löögina. Ja kena oleks, kui keegi veskimeest avalikult „OÜ-tamises“ ei materdaks, lihtsalt niisama, profülaktika mõttes. Kui toetada ei saa, siis oleks ka mitte karistamine ja halvustamata jätmine igati kena…

Riigist üksi siiski ei piisa

Riigilt on vaja stabiilset keskkonda ja pikka plaani, kuid ükski määrus ega toetusmeede ei ehita ettevõtet ettevõtja eest üles. Oluline komponent on inimese enda initsiatiiv: keegi peab otsustama midagi teha ja siis seda tegema. Vaadake „Öökülalise“ saadet Taavi Kotkaga – tuhanded tüdrukud on tehnoloogiahuvile tuule tiibadesse saadud suuresti tänu ühe inimese algatusele. Ma ei hakka initsiatiivi teemal pikalt peatuma, seda kas on või mitte, elu kas sunnib samme astuma või mitte. Kui ettevõtete arvu vaadata, siis meil on ärilise initsiatiiviga pigem hästi, aga mulle tundub, et meil on vaja juurde seda initsiatiivi, mis otseselt omakasust ei lähtu.

Üks oluline komponent minu silmis on kogukond. Selle all mõtlen ma ettevõtjate, kohaliku omavalitsuse, koolide, teadusasutuste ja teiste tegijate võrgustikku. Koostöös liiguvad teadmised, tekivad uued ideed ning ettevõtja, ükskõik kas alustaja või juba staažikas, ei pea iga probleemi üksinda lahendama. Teadmussiire – et meie teadmised, kogemused, know-how saaksid levida ja tekitada uusi ideid ja lahendusi. Kuidas see toimuma peaks? Meil juba on mõned asjalikud innovatsioonikeskused, ettevõtlusinkubaatorid, hubid, Round Table ja Lions klubid jne, aga neid oleks juurde vaja – et igas piirkonnas teaks ettevõtja, et tal on omasuguste kamp kusagil jagamas ühiseid rõõme ja muresid, annaks vajadusel nõu, suunaks edasi lahenduste suunas, avardaks silmaringi võimalike lahenduste osas jne. Koos jõutakse kiiremini kaugemale. Muide, minu arust oleks mõtestatud kogukonnaelul veel üks äärmiselt positiivne mõju – vaimsele tervisele… Kogukondlikku initsiatiivi võiks seega rohkem olla.

Riik tagab mõistliku keskkonna, ettevõtja tegutseb ja kogukond aitab võimekust kasvatada. Kui üks neist kolmest puudub, jääb areng kergesti poolele teele.

Sellistele seisukohtadele jõudsin allpool oleva info põhjal. See on võrdlemisi pikk ja lohisev jutt, mis järgneb, seega olge hoiatatud, aga olles keskmisest pisut analüütilisem, huvitavad mind ennast alati inimeste mõttekäigud, seega avaldan enda oma ka siin ära. Kriitikat meie ühiskonnas jagub, tegijaid kipub vähem olema. Seepärast võtsingi endale julguse ja ülbuse seda teemat avada ning kutsun kõiki kaasa mõtlema. Esitatud andmetel on tõsiseltvõetavad algallikad, kuid minu järeldused on läbinud subjektiivse elu- ja ettevõtluskogemuse filtri. Need ei pretendeeri absoluutsele tõele ega kata kaugeltki kõiki probleeme. Aga lõppeks on meil veel arvamus- ja sõnavabadus… Hirm kommentaariumis kividega surnuks loobitud saada pole seda täielikult hävitanud.

Hetkeolukord

Hetkeolukorra kohta midagi väga positiivset öelda ei ole, eks ju? Tahaks kohe tsiteerida klassikuid: „Seis on …s!“ Samas: „siit saab selgelt minna edasi“… Muidugi kui midagi teistmoodi ei tee, saab minna ka hullemaks. Olen oma vaate kujundamisel tuginenud peamiselt OECD 2025. aasta lõpparuandele „Strengthening Place-Based Regional Development Policy in Estonia“, Arenguseire Keskuse 2026. aasta aastaraamatule ning Statistikaameti andmetele.

OECD aruanne sündis Eesti valitsuse palvel algatatud ja Euroopa Liidu rahastatud 28-kuulise projekti tulemusel. OECD analüüsis Eesti regionaalarengut, intervjueeris üle 40 riigi, kohaliku tasandi, ettevõtluse, kodanikuühiskonna ja haridusvaldkonna esindaja ning korraldas Kesk- ja Lõuna-Eestis tulevikuseire-, visiooni- ja tegevuskava töötubasid. Töö tulemused, Eesti regionaalandmed ja teiste OECD riikide kogemused koondati 2025. aasta juulis avaldatud 121-leheküljeliseks lõpparuandeks.

Tundub päris suur ja sisukas töö, eks? Ometi on selle kajastus ajakirjanduses ning info selle kohta, kas soovituste põhjal midagi reaalselt liigutama hakati, olnud peaaegu olematu. Rivo Noorkõiv ja Garri Raagmaa on teemat ERR-is põhjalikult käsitlenud, kuid rohkem pole suurt midagi silma jäänud. Võimalik, et ma pole lihtsalt õiges inforuumis. Aga kas teie teadsite, et selline aruanne on olemas?

Majandus taastub, kuid me pole veel isegi 2021. a tasemel

Statistikaameti SKP näitajate järgi on Eesti majandus viimaste aastate langusest väljumas, kuid kaotatud kasvuruum ei ole veel taastunud. 2026. aasta augustis revideeritud andmete järgi oli Eesti reaalne SKP 2025. aastal endiselt madalam kui 2022. aastal ja isegi veidi madalam 2021. aasta tasemest. Nominaalselt kasvas majandus samal ajal 36,4 miljardilt eurolt 2022. aastal 41,9 miljardi euroni 2025. aastal. See näitab, kui suur osa näilisest kasvust tuli hinnatõusust, mitte majanduse reaalse mahu suurenemisest. 2026. aasta esimesed kvartalid annavad siiski põhjust mõõdukaks optimismiks: Statistikaameti andmetel on II kvartali 2026 aheldatud SKP muutus võrreldes 2025. aasta II kvartaliga +2,1%.

VKE-dekaal ja loodav väärtus

Euroopa Komisjoni 2025. aasta Eesti VKE-de faktileht kinnitab, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad sisuliselt kogu Eesti ettevõtluse ning annavad üle nelja viiendiku erasektori hõivest ja lisandväärtusest.

Ettevõtte suurus	Ettevõtteid	Osakaal	Hõivatuid	Osakaal hõivest	Lisandväärtus	Osakaal
Mikro 0–9	123 097	94,9%	188 968	38,8%	6,0 mld €	32,2%
Väike 10–49	5 463	4,2%	108 464	22,3%	4,4 mld €	23,7%
Keskmine 50–249	972	0,7%	98 142	20,1%	4,7 mld €	25,2%
VKEd kokku	129 532	99,9%	395 574	81,2%	15,2 mld €	81,1%
Suured 250+	154	0,1%	91 722	18,8%	3,6 mld €	18,9%

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2024. aastal 168 517 majanduslikult aktiivset ettevõtet, 2020. aastal 110 843. Ettevõtete arv kasvas nelja aastaga üle 50%. Alustades on ettevõte reeglina väike ehk VKE. Euroopa Komisjoni hinnangul vähenes VKE-de reaalne lisandväärtus aga 2023. aastal 5,8% ja 2024. aastal veel 5,4%, kuigi hõive samal ajal kasvas.

Ka ekspordiandmed näitavad suuruse olulisust. 2025. aastal moodustasid mikroettevõtted 78% kõigist kaupu eksportivatest ettevõtetest, kuid nende osa ekspordi väärtusest oli vaid 16%. Kõige suurema ekspordiväärtuse andsid keskmise suurusega ettevõtted: neid oli eksportijatest ainult 5%, kuid nende osa kaupade ekspordist oli suurim.

Seega pole Eesti keskne mure ettevõtlike inimeste või uute ettevõtete puudus. Väljakutse on selles, kuidas aidata väikestel ettevõtetel kasvada tootlikumaks ja jõukamaks. Sageli eeldab lahendus ekspordivõimekust. Me ei vaja ainult rohkem ettevõtteid, vaid rohkem selliseid ettevõtteid, kes suudavad luua arvestatavas mahus lisandväärtust.

Eksport – oleme sunnitud vaatama kaugemale

Arenguseire Keskuse aastaraamatu järgi on mitu Eesti senist konkurentsieelist nõrgenenud. Kaupade eksport on vähenenud, teenuste eksport kasvanud ning töötleva tööstuse osakaal Eesti lisandväärtuses langenud 13,6%-lt 2016. aastal 11,9%-le 2023. aastal. Eesti on välisturgude nõudluse muutuste suhtes tundlikum kui näiteks Soome, Rootsi või Saksamaa, sest meie kaubaekspordi põhiturgudeks on olnud just nõrgema nõudlusega Põhjamaad.

Ettevõtjad on sitked. Kui Põhjamaade nõudlus kukkus, hakati kiiresti vaatama Kesk- ja Lääne-Euroopa poole. 2025. aastal kasvas Eesti kaupade eksport kokku 7%, kuid riigiti olid erinevused suured: Saksamaale kasvas eksport 11%, Poolasse 23%, Leetu 15% ja Rootsi 4%. Saksamaale eksporditi 1,41 miljardi euro eest kaupu. Prantsusmaale suurenes eksport 373 miljonilt eurolt 447 miljonile ehk 19,6%.

EIS on võtnud Saksamaa ja Prantsusmaa selgelt fookusesse: mõlema riigi kohta on valminud turuülevaated, ettevõtjaid toetatakse messidel ja ekspordiekspertidega ning korraldatakse seminare. Samas nõuab uuele turule sisenemine alati rohkem aega ja raha, kui alguses loodetakse. Omast käest tean, et näiteks ehituskaupade sektoris võivad takistuseks saada ka kohalikud sertifikaadid ja deklaratsioonid, mida EL-i õigusruumis isegi nõuda ei saa, kuid mida turu ajaloolised kombed ja klientide harjumused siiski ootavad – kohaliku turu kõigi nüansside tundmaõppimine on aga pikk ja kulukas protsess, liiga väikesed ja vabandage mu otsekohesust – vaesed – ettevõtted uutele turgudele naljalt ilma lisatoeta tungida ei suuda. Kui konkurentsivõimelised me neil turgudel pikaajaliselt oleme, sõltub väga konkreetsest sektorist, aga ka meie tootlikkusest.

Tootlikkus kui Eesti majanduse võtmeküsimus

Kuna ressursside sisendhinnad riikide vahel enam tohutult ei erine, energiahinnad näiteks kipuvad pigem meile siin liiga tegema, on kadunud meid seni mitmeid aastakümneid edukalt kandnud konkurentsieelis. Eurostati võrdluses jääb Eesti tööjõutootlikkus töötunni kohta endiselt märkimisväärselt alla EL-i keskmise.

Riik	Lisandväärtus töötunni kohta	Eesti suhtes
Taani	u 60,9 €	2,9×
Rootsi	u 60,9 €	2,9×
Saksamaa	u 54,1 €	2,6×
Prantsusmaa	u 53,4 €	2,5×
Soome	u 53,2 €	2,5×
EL keskmine	40,3 €	1,9×
Portugal	22,2 €	1,05×
Eesti	21,2 €	—

Kui see näitaja ei parane, on meil raske jõukamate riikide turgudel pikaajaliselt konkureerida. Tootlikkus ei kasva iseenesest. Ettevõtjad peavad investeerima seadmetesse, automatiseerima, digitaliseerima, spetsialiseeruma ning arendama juhtimist ja inimeste oskusi. Seda saab ja peab ettevõtja ise tegema, kuid riigi stabiilsus ja pika plaani olemasolu annavad julguse suuri investeeringuid ette võtta.

Eestil on seejuures korraga kaks tootlikkusprobleemi. Me peame vähendama lõhet Euroopa ja OECD jõukamate majandustega ning samal ajal väga suurt tootlikkuslõhet Eesti enda piirkondade vahel – justsellele probleemile viitas põhjalik OECD raport. Põhja-Eesti, täpsemalt Harjumaa, ning ülejäänud Eesti piirkondade erinevus majanduslikus mõttes on väga suur.

Eesti viis piirkonda ei ole üks majandusruum

Eesti majandus on tugevalt koondunud Põhja-Eestisse. Seal elab ligi pool elanikkonnast ja luuakse üle 62% Eesti SKP-st. Lõuna-Eesti annab 19% ning ülejäänud kolm piirkonda igaüks ligikaudu 6–7% SKP-st. OECD seostab Põhja-Eesti ülekaalu kõrgema lisandväärtusega ettevõtete, kvalifitseeritud tööjõu, taristu ja institutsioonide koondumisega Tallinna ning selle ümbrusse.

aastal oli Põhja-Eesti tööjõutootlikkus 84 279 USA dollarit lisandväärtust töötaja kohta, Lääne-Eestis 55 224 dollarit.
Erinevus oli ligikaudu 53%. OECD järgi kuulus Eesti 2020. aastal nende riikide hulka, kus tootlikkuslõhe metropolipiirkondada ja suurtest linnadest kaugemal asuvate piirkondade vahel oli üks suuremaid.

Eesti eripära on suur hajaasustus. Meil elab 21% inimestest suurtest linnadest kaugel asuvates mittemetropolitaalsetes piirkondades, OECD keskmine on vaid 8,1%. Seega on maal ja väikelinnades veel palju inimesi, kodusid ja ettevõtteid. Küsimus on selles, millised võimalused neil säilivad.

Väiksem tööjõuturg, pikemad vahemaad, väiksem kohalik nõudlus ning halvem ligipääs teenustele ja ühendustele pole just konkurentsieelised. Rahvastiku vähenemine tähendab piirkonnale korraga väiksemat tööjõubaasi ja turgu, nõrgemat maksubaasi ning kasvavat survet teenuste ja taristu säilitamiseks. Pole ettevõtteid, pole tööd, pole lasteaiakohta – kaua see noor pere siis seal maal konutab? Linna minnakse muidugi.

OECD raportis kasutatud prognoosi järgi kasvab Põhja-Eesti rahvaarv aastatel 2024–2050 ligikaudu 8,3%. Samal ajal prognoositakse Lääne-Eestile 17,2%, Lõuna-Eestile 18,9%, Kesk-Eestile 26,1% ja Kirde-Eestile 39,9% suurust kahanemist. Ilma poliitika muutmiseta võib tekkida iseennast võimendav ring: vähem inimesi tähendab vähem tööjõudu ja ettevõtlust, väiksemat maksutulu, kehvemaid teenuseid ja investeerimisvõimekust ning lõpuks veelgi väiksemat maapiirkondade atraktiivsust.

Piirkondade potentsiaal on erinev, mitte olematu

Diagnoos ei tohiks muutuda vastanduseks „Tallinn versus ülejäänud Eesti“. OECD näitab, et mitu pealinnavälist piirkonda on viimastel aastatel kasvanud suhteliselt kiiremini. Näiteks kasvas Lääne-Eesti SKP elaniku kohta aastatel 2018–2023 50%, Põhja-Eestis 33%. Ka Lääne-Eesti tööjõutootlikkus kasvas aastatel 2018–2022 kiiremini kui üheski teises Eesti piirkonnas.

Potentsiaal on olemas, kuid see on piirkonniti erinev. Kesk-Eestil on tugev põllumajandus-, tootmis- ja kutseharidusbaas; Lõuna-Eestil Tartu ülikoolide ümber koondunud teadmus- ja innovatsioonikeskkond; Kirde-Eestil tööstus- ja energeetikakompetents ning Lääne-Eestil muu hulgas turismimajandus. Regionaalpoliitika peab neid erinevusi arvestama, mitte püüdma kogu riigile ühte lahendust peale suruda.

Sama järelduseni jõuab Garri Raagmaa eestvedamisel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile valminud piirkondliku innovatsiooni uuring „Piirkondliku innovatsiooni rakendamise eeldused, võimalused ja korraldamine Eesti maakondades“: ükslahendus ei sobi kõigile ning igal regioonil peavad olema tema majandusstruktuurist, ressurssidest ja võimekusest lähtuvad eesmärgid. Uuring soovitab kujundada olemasolevate arenduskeskuste ja kompetentsikeskuste baasil regionaalsed innovatsioonikeskused, kuhu oleksid kaasatud ka piirkonna kolledžid ja kutsekoolid. Nende ülesanne oleks tuua ettevõteteni teadmised, oskused, tehnoloogiasiire, eksporditugi ja investeerimisnõustamine. Praegu sõltub piirkondlik areng liiga palju üksikutest eestvedajatest ja lühiajalistest projektidest; püsiva tulemuse saavutamiseks vajavad arenduskeskused selget rolli, professionaalset meeskonda ja stabiilset baasrahastust.

Ruumipime poliitika soosib tahtmatult keskusi

OECD nimetab Eesti riiklikke poliitikaid suuresti ruumipimedaks ehk piirkondlike erinevuste suhtes pimedaks. Kuigi „Eesti 2035“ eesmärkide hulgas on regionaalsete erinevuste vähendamine, lähtuvad ministeeriumid poliitikate kujundamisel valdavalt üleriigilistest valdkondlikest eesmärkidest. Nii jääb arvestamata, et sama otsus võib Eesti eri piirkondades anda väga erineva tulemuse.

Selline lähenemine võib tahtmatult eelistada linnapiirkondi. OECD toob näiteks ettevõtlustoetuste ja taristuraha koondumise linnadesse ning märgib, et kohustuslikke regionaalse mõju hinnanguid tehakse vahel pealiskaudselt. Probleem ei seisne seega ainult piirkondade erinevas arengukiiruses. Probleem on ka selles, et ettevõtlus-, haridus-, tööjõu-, transpordi- ja investeerimispoliitika kujundamisel ei arvestata nende erinevustega piisavalt. Regionaalpoliitika, mis toimiks, pole mingi poliitika omaette, see on paljude suurte otsuste tulemusel sündiv sünergia.

OECD võtab vajaliku mõtteviisi muutuse kokku sõnadega „five regions, one nation“. Eestit ei ole regionaalarengu seisukohalt enam mõistlik käsitleda ühetaolise majandusruumina. Küsimus pole ainult selles, kuidas saada maapiirkonda rohkem ettevõtteid, vaid kuidas aidata juba olemasolevatel ettevõtetel kasvatada tootlikkust ja lisandväärtust, investeerida, digitaliseerida ning liikuda väärtusahelas kõrgemale.

Kaul Nurm, EVEA asepresident, soovitab Postimehe arvamusloos “Eesti regionaalpoliitika on kui vihmas vinduv jaanilõke” (https://arvamus.postimees.ee/8487740/kaul-nurm-eesti-regionaalpoliitika-on-kui-vihmas-vinduv-jaaniloke) lõpetada pealinnakeskse regionaalpoliitika ning jagada Eesti Euroopa Liidu struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel kaheks mittehalduslikuks piirkonnaks: Tallinn koos „kuldse ringi“ valdadega ning ülejäänud Eesti. Selleks peaks valitsus taotlema Euroopa Liidult erandit. Kahe piirkonna puhul koostataks eraldi arengukavad ja rakenduskavad ning kummalegi kujuneks oma toetuseelarve. Väljaspool pealinnaregiooni saaks rakendada vähem arenenud piirkondadele mõeldud tingimusi, sealhulgas 15-protsendilist omaosalust senise 35–45% asemel. Nii muutuksid EL-i toetused kohalikele omavalitsustele ja ettevõtjatele reaalselt kättesaadavamaks ning rohkem raha jõuaks taristu, ettevõtluse, töökohtade ja avalike teenuste arendamisse. Ilma põhjalikku mõjuanalüüsi tegemata, tundub see igati väärt ettepanek ning võiks tõepoolest muuta toetused ja investeeringud nii ka maapiirkondades oluliselt kättesaadavamaks. Selleks need lõpuks ju kunagi EL-i poolt välja töötati, tark oleks siis neid ka kasutada.

Välised, meist sõltumatud arengud survestavad tootlikkusele fokusseerimist

Euroopa seisab silmitsi kasvava rahvusvahelise konkurentsi, geopoliitilise ebakindluse, tarneahelate ümberkujundamise, tehisintellekti kiire leviku ja demograafiliste muutustega. Eesti jaoks lisandub tööealise elanikkonna vähenemine. Kui tööhõive on juba kõrge, ei saa majanduskasvu lõputult saavutada lihtsalt rohkemate inimeste tööle rakendamisega. Ühe töötunni jooksul tuleb luua rohkem väärtust.

Arenguseire Keskus, „Eesti 2035“, Euroopa Komisjoni konkurentsivõime algatused ja EIS-i arengusuunad jõuavad eri sõnadega üsna sarnase järelduseni: Eesti majanduskasv sõltub järjest enam tootlikkusest, teadmiste ja tehnoloogia rakendamisest, innovatsioonist, rahvusvahelistumisest ning ettevõtete kohanemisvõimest.

Seetõttu pole järgmise kümnendi ettevõtluspoliitika keskne küsimus enam see, kuidas ettevõtete arvu lihtsalt suurendada. Küsimus on selles, kuidas kasvatada siin tegutsevate ettevõtete võimet luua rohkem väärtust ja konkureerida muutuvatel turgudel.

Kolm sammast, millele ettevõtete areng toetub

Ettevõtete konkurentsivõime kujuneb lähitulevikus minu arusaamise järgi kolme omavahel seotud teguri koosmõjus:

konkurentsivõimeline ja etteaimatav ettevõtluskeskkond riigi tasandil;
ettevõtte enda sisemine arenemisvõimekus;
ettevõtte arengut toetav piirkondlik keskkond ja kogukond.

Neid võib nimetada kolmeks sambaks. Ainult ühte tugevdades jääb tulemus poolikuks.

Esimene sammas Konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond

Ettevõtjad vajavad stabiilset maksu- ja õigusruumi, mõistlikku halduskoormust, usaldusväärset energiapoliitikat ning poliitilist etteaimatavust. Ettevõtja saab hakkama ka maksutõusuga, kui ta teab sellest piisavalt vara ja suudab mõju oma plaanides arvestada. Ootamatud järsud muudatused võtavad aga julguse teha pika tasuvusajaga investeeringuid.

Iga ettevõtlust mõjutava otsuse puhul tuleks süsteemselt hinnata mõju mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Väike ettevõte ei saa palgata eraldi inimest iga uue aruande, nõude või regulatsiooni täitmiseks. Sama kohustus, mis on suurele ettevõttele ebamugavus, võib väikesele olla reaalne arengupidur.

Siia kuuluvad ka finantseerimisvõimalused. Käendused ja muud riskijagamise lahendused aitavad väikestel ettevõtetel investeerida seadmetesse, automatiseerimisse ja tehnoloogiasse. Siia kuuluvad ka eksporditoetused, mille all ei pea ma silmas üksnes raha, vaid ka turuteadmisi, koostöövõrgustikke, usaldusväärseid kontakte ja uste avamist. Väikese riigi hea maine on selles töös päris majanduslik vara.

Teine sammas Ettevõtte sisemine arenemisvõimekus

Kui riigi tugi esimese samba näol on olemas, oleks järgmine kindlasti investeerimine tehnoloogilisse arengusse, ikka selleks, et tootlikkust tõsta. Tehnoloogia üksi ei muuda ettevõtet konkurentsivõimeliseks. Konkurentsieelise loob võime seda tehnoloogiat targalt kasutada. Selleks on vaja professionaalset juhtimist, selget strateegiat, toimivaid protsesse, pädevaid inimesi, andmepõhist otsustamist ja valmisolekut pidevalt õppida.

Siin on vastutus ennekõike ettevõtjal endal. Riik saab luua stiimuleid ja pakkuda tuge, kuid juht ei saa oma ettevõtte arendamist kellelegi teisele delegeerida. Madala tootlikkuse lõksust väljumine nõuab teadlikke valikuid: millesse investeerida, millest loobuda, mida standardiseerida, mida automatiseerida ning millistel turgudel suudame päriselt konkureerida.

EIS tegeleb ettevõtete digitaliseerimise, innovatsioonivõime ja rahvusvahelistumise toetamisega juba üsna nähtavalt. See on väga tänuväärne ning seda suunda tuleks jätkata. Täna on suureks probleemiks minu silmis tehnoloogiliste võimaluste väga kiire areng, aga suutmatus ja oskamatus väikeettevõtjana neid võimalusi reaalselt enda jaoks kasutusele võtta ja rakendada. Kas kõik meie ettevõtjad ikka on nii digipädevad, et suudavad AI revolutsioonist kasu saada? Ma väidan, et mitte. Siit tekib minu jaoks vajadus kolmanda olulise samba järele.

Kolmas sammas: Tugev piirkondlik keskkond ja kogukond

Ettevõte ei tegutse vaakumis. Teda mõjutavad füüsiline asukoht, ühendused, tööjõu kättesaadavus, haridus, kohalik omavalitsus, teised ettevõtted ja kogukond. Tugevad piirkonnad sünnivad tugevatest ettevõtetest, kuid ettevõtted vajavad omakorda keskkonda, mis aitab neil tugevaks saada.

Eestis on alustatud Kesk- ja Lõuna-Eesti regionaalsete arengulepete koostamisega, kuid sellistel eestvedamistel pole seni päriselt käegakatsutavaid tulemusi olnud. Eesmärk on leppida keskvalitsuse, maakondade, ülikoolide, ettevõtjate ja teiste partnerite vahel kokku ühised sammud regiooni arenguks. Kokkulepe peab jõudma selgete vastutajate, raha ja elluviimiseni ning püsima üle valimistsüklite.

Toimeregioonides võiks kujundada tugevad ettevõtlusarengukeskused, mis ühendavad ettevõtjad teadmiste, kapitali, haridusasutuste ja koostööpartneritega. Oluline on võime tuua õiged inimesed kokku, käivitada ühiseid arendusprojekte, aidata ettevõtetel tehnoloogiat rakendada ja viia teadmine kiiremini praktikasse. Meil on vaja kasvõi lihtsalt oma vallas või linnas kohti, kus saab koos käia, ei pea keskenduma uute uhkete majade ehitamisele, aga siiski – kui on juba selline koht loodud, kuhu saab erinevate huvigruppidega koguneda, arutelusid pidada, koolitusi, seminare ja projekte organiseerida – teate, see loob võimalusi tohutult juurde igasuguseks koostööks, arenguks, teadmussiirdeks, innovatsiooniks.

Ka kutseharidus on regionaalpoliitika. Kui noor saab kodukohas hea eriala, ettevõtlusõppe, mentori ja kontakti kohalike ettevõtetega, on suurem võimalus, et ta loob seal endale töökoha või ettevõtte. Põlvkondade koostöö võiks siin olla päris praktiline: noored aitavad tehnoloogia rakendamisel, kogenumad ettevõtjad annavad edasi valdkonnateadmisi ja ärikogemust. Suhtlema peame rohkem hakkama – noored saavad jagada oma tehnoloogilist know-howd, leida turgu vanemaealiste seas just nimelt oma teadmiste rakendamisega, samas õppida kogenumatelt ettevõtte arendamise, personali juhtimise, suhtlemise, koostöö jms kohta – kõike seda, milles väga paljud noored täna tegelikult abi vajaksid. Kokku on siin minu silmis võimalus suureks sünergiaks – „game of non zero sum“.

Millist Eestit me soovime?

Minu vastus on: Eestit, kus on rohkem konkurentsivõimelisi ettevõtteid. Ettevõtteid, mis loovad suuremat lisandväärtust, rakendavad uusi tehnoloogiaid, ekspordivad rohkem ning pakuvad kõrgema lisandväärtusega töökohti kõikides Eesti piirkondades – see tähendab inimestele tööd, leiba, eneseteostust, enesega rahulolu, vähem vaimse tervise probleeme ja tervemat, kokkuhoidlikku ühiskonda.

Selleks ei piisa ühest toetusmeetmest ega järjekordsest strateegiadokumendist. Vaja on pikaajalist ja etteaimatavat ettevõtluskeskkonda, ettevõtjate valmisolekut oma organisatsiooni teadlikult arendada ning piirkondlikku koostööd, mis aitab teadmised, inimesed ja kapitali kokku tuua.

Riik ei pea ettevõtja eest ettevõtet juhtima. Küll aga võiks riik lõpetada sihi pideva liigutamise, vaadata otsuseid ka väljaspool Tallinna ning luua tingimused, milles tasub investeerida. Ettevõtja peab omalt poolt võtma vastutuse kasvu, tootlikkuse ja muutustega kohanemise eest. Kogukond saab luua koha, kus üksi pusimise asemel tehakse koostööd.

Kas see kõlab naiivse maailmaparandamisena? Võib-olla. Aga alternatiiv on vaadata pealt, kuidas ettevõtted jäävad väikeseks, piirkonnad tühjenevad ja tootlikkuslõhe kasvab. Mina eelistan vähemalt proovida veski uuesti käima panna – Hando Runneli Veskimehe laulu kombel: „Oh tule noor ja tugev mees, ja vaata ringi veski sees…, siis tuleb rahvas vaatama…“ Aga päriselt, et metafoorselt see noor mees siis julgeks ja tahaks oma tööd, aega ja raha sellesse veskisse investeerida, oleks riigimeeste poolt vaja pikka plaani: et siis aasta pärast ei tuleks ootamatut veskireformi, mis sellise arhailise isetegevuse keelustaks, euro- ja muude nõuete täitmise halduskoormus üha suurema osa tema tööpäevast ei rööviks, pakendiseadus veskis toodetud saaduste müüki EL-i suunal kinni ei paneks, maksutõus ootamatu löögina ei tabaks ja kena oleks, kui keegi ilma mingisugust infot omamata ka „OÜ-tamises“ avalikult ei materdaks. Kui toetada ei saa, siis oleks igati kena ka mitte karistada ega halvustada… Lisaks riigile on vaja veel õpetajat, ametnikku, omavalitsusjuhti, investorit ja naabrit – kedagi, kes otsustab, et tema teeb oma osa ära parimal võimalikul viisil.

Kriitikat jagub meil niigi. Äkki prooviks nüüd pika plaani, ettevõtlikkuse ja koostööga? Näitaks initsiatiivi? Kes teab, võib-olla paneb seesama pikk jutt siin mõne idee idanema…