Mis olukorras vajab ettevõtja mentorit kõige enam? Ausalt?
Ma uurisin ettevõtjatelt, millises olukorras vajaksid nad ärimentorit kõige enam. Üks sagedasemaid vastuseid kõlas ausalt ja otse nii: “Siis kui kõik p…s on ja tahaks ausalt arutada – kas on veel väljapääsu või mitte!” Viisakuse huvides kasutame edaspidi väljendit „puu taga“. 😊
Olen täiesti nõus – selles olukorras kuluks tõesti kogenud kolleeg-mentor arutamiseks ära, seda ennekõike järgmistel lihtsatel põhjustel:
- kõrvaltvaataja ratsionaalne pilk ja ebamugavad küsimused sunnivad valikuid ja valitavat suunda põhjalikult analüüsima;
- kõva häälega keeruliste teemade läbiarutamine aitab endas selgust luua, nii tulevad ka loogilised lahendused enda seest paremini esile;
- tänu lisandunud kogemustele ja silmaringile võib leida uudseid vaatenurki ja lahendusi;
- riskide tuvastamine, mis võivad kaasneda ühe või teise otsusega või otsuste edasilükkamisega, on lihtsam;
- konfidentsiaalsus – see on mentorile norm, pole karta, et tundlik info liigub edasi;
- tugi tegevuskavade elluviimisel – vastuvõetud otsused ei pruugi olla mugavad ning nende elluviimine võib takerduda, vastutuspartner aitab liikuda paika pandud ajakavas.
Vaatenurga küsimus
Ma olen ettevõtja ja mentorina kogenud, et hinnang olukorrale oleneb väga palju vaatenurgast, eriti kriisis olles. Ettevõtjana näed sa kõike emotsionaalselt laetult ning läbi mineviku pingutuste prisma, tänane adekvaatne hinnang võib olla neist pingutustest ja emotsionaalsest seotusest tugevalt kallutatud. Neutraalne kõrvaltvaataja ja teemade läbiarutaja kulub seega vägagi ära.
Emotsionaalne seotus
Kes on ettevõtlusega tegelenud, need teavad, et ettevõtluses lihtsalt midagi ei tule. Töötunde näpistatakse sageli öö ja pere arvelt, puhkus pole kunagi päris puhkus, sest vastutus ja sellega kaasnev ärevus reisivad ka kõige kaugemasse sihtkohta kaasa, viimaste aastate force majeure tüüpi kriisid lükkavad sageli ärimudeli päris kiiresti uppi ning olukorrale reageerimise ja väljapääsu leidmise edukus sõltub sageli enam välistest asjaoludest kui sinust endast. Allaandmine ei tundu just „option“ olevat – sinu ettevõte, sinu „beebi“ ju – emotsionaalne seotus on liiga suur.
Võitleja mentaliteet, mis võib olla… hukutav
Üks tegus ettevõtja oskab möödanikust kindlasti ka üles lugeda mitu kriisi, millest tal aegade jooksul on õnnestunud edukalt välja rabeleda, seega ei ole ettevõtte sulgemine kindlasti midagi, mida ta esimeste valikute seas kaaluks. Enamus maailmaklassi ettevõtjate ja juhtide elulooraamatuid kirjeldab neid kuristiku servalt edukalt tagasi tulemise lugusid – ausalt, ma ei tea kedagi, kellel poleks elu jooksul kasvõi korra „täitsa puu taga“ olnud. Aga sellest on välja tuldud! Pipedrive’i ülesehitamise lugu mäletate? Urmas Purde kirjutas oma raamatus avameelselt, kuidas neilt veeti liisingvõlgade tõttu autosid maja eest minema, elekter lülitati välja ning endale ei raatsinud ta aastaid uusi teksaseid osta… Ettevõtja geenides on täiesti kindlasti keskmisest rohkem võitleja mentaliteet, mis allaandmise alles kõige viimaseks valikuks jätab. Seega punnitatakse iga hinna eest edasi, vahel liiga kaugele ja kaua…
Üksildus kriisis
Vahel võib juhtuda, kuuldavasti praegusel ajal üha enam, et ettevõtja satub päris üksildasse auku, kus selgelt mõelda ning ratsionaalselt otsustada on päris keeruline – lihtsalt puudub see usaldusväärne inimene, kellega tahaks ja julgeks olukorrast otse ja keerutamata rääkida. „Tipus ongi üksildane!“ – olete kindlasti kuulnud? Keerulises olukorras olles on meile omane, meile kui eestlastele kohe eriti omane, püüda ise välja rabeleda. Aga kas peab?
Hirmud ja emotsioonid
Hästi palju mõjutavad otsuseid sel ajal ka erinevad hirmud ja emotsioonid: häbi on, ei taha peret muretsema panna, koostööpartneritele ja klientidele ei saa hingatagi keerulisest olukorrast, need jookseksid ju kohe laiali, töötajates ei saa ka liigset ebakindlust tekitada jne.
Finantsiline seotus ja sõltuvus
Olete kuulnud väljendit: „Halvale investeeringule ei tasu head raha juurde panna?“ Ja ometi seda tehakse… Sest emotsionaalne ja ka finantsiline seotus on juba liiga suur ning olukord on vaja päästa – enda raha on vaja päästa. Ettevõtja on paigutanud ettevõttesse enda säästud ning tegutseb vahel ka juba lootusetus kriisiolukorras oma rahade päästmisega, mitte olukorra adekvaatse hindamisega ja ettevõtte päästmisega. Kui ettevõttes on ka teisi osanikke, siis võib olukord olla veelgi keerulisem – ilmselt on ka nende rahad mängus ning ratsionaalsete „siin ja praegu“ kontekstis otsuste vastuvõtmine on pehmelt öeldes komplitseeritud.
Pinge ja surve olukorrast välja tulla on juhile erakordselt suur ning otsitakse meeleheitlikult lahendusi, mis olukorrast välja tooks – pingutatakse edasi „selle eriti tähtsa tellimuse täitmise“ nimel, kustutatakse tulekahjusid, pannakse mängu viimased säästud, võetakse laene ilma konkreetse väljapääsuplaanita jne. Sellises olukorras võib täiendavate kohustuste võtmine olla nii ettevõttele kui omanikule endale tegelikult hävitav, sest lihtsalt ei suudeta arvestada kõigi võimalike riskidega – sellega, et teine osanik võib ühel hetkel mängida mitte kõige ausamat mängu, turu olukord võib juba paari kuuga olla kõike muud kui soosiv, tarneahelakriis tekitab ootamatuid venimisi jne. Lootus on see, mis varjutab selles olukorras ratsionaalse mõtlemise ja otsused. Ma olen nii kunagi „ettevõtet päästes“ kaotanud väga palju raha, seega ma kahjuks tean, millest ma räägin.
Väljapääs on enamasti olemas
Kui keerulises olukorras on suudetud säilitada ratsionaalne mõtlemine ning välja töötada konkreetne plaan, mille elluviimist toetavad nende olemasolul ka teised osanikud ning ülejäänud juhtkond, rabeletakse sellest olukorrast vähemalt 9-l juhul 10-st ka välja – juriidiliste isikute pankrotte kuulutatakse Eestis aastas välja ca 150 (loe täpsemalt siit), aga tunnistagem ausalt – kuristiku serval kõikumist tunneb kordades rohkem ettevõtjaid… See annab tunnistust, et me oleme võitleja hingega ning tuleme raskustest välja. Muidugi on sel võitlusel samuti oma hind. Magamata öötunnid ja ärevus, mis toovad kaasa kroonilise väsimuse ja stressi, ning mis avaldab mõju nii tervisele kui lähisuhetele.
Sellepärast leian, et oleks väga vaja kedagi, kes ausalt ja ilustamata aitaks kõik võimalikud stsenaariumid läbi käia, et kaasnevaid riske ja võimalikku tulemust hinnata. Ka see kõige raskem küsimus vajab käsitlemist – kas seaduse mõistes enam üldse tohiks ettevõtet päästa ja kas ratsionaalselt tulevikku vaadates tasub päästa…
Mentori kaasamine kriisis
Olles sattunud keerulisse olukorda, soovitan seega kaasata objektiivne mõttepartner, kelle kaasamine aitab järgmiselt:
- kõva häälega läbiarutamine aitab endas selgust luua
- kõrvaltvaataja ratsionaalne pilk sunnib tegevuskava põhjalikumalt analüüsima
- uute lahendusvõimaluste tuvastamine tänu lisandunud kogemustele ja silmaringile
- riskide tuvastamine, mis võivad kaasneda ühe või teise otsusega
- konfidentsiaalsus on mentorile norm – pole karta, et info liigub edasi
- plaani elluviimise tugi – pikemalt stressiolukorras toimetamine võib tähendada, et juht on jõudnud läbipõlemise faasi või on sellele väga lähedal. See omakorda võib kaasa tuua teatava letargia – lihtsalt ei suudeta enam plaane ellu viia.
Sõprade ja perega arutamine pole ka paha mõte, aga eelduseks on see, et see pole päris esimene kord, kui sa nendega konkreetsest ettevõttest või ettevõtlusest üldse räägid. Kui alles kriisi saabudes neile olukorrast rääkima minna, saavad nad korraliku kapatäie külma vett kaela ning olukord võib näiteks pereringis veelgi pingelisemaks minna. Pere ja sõbrad on sinuga emotsionaalselt seotud, seega ei ole ka nemad objektiivsed kõrvaltvaatajad, vaid nende hinnang olukorrale on samuti kallutatud sinu varasematest pingutustest, sinu säästmissoovist või vastupidi hirmust tuleviku ees.
Mentor seevastu ei ole emotsionaalselt seotud ei sinu ega su ettevõttega, ta saab öelda ausalt ja otse, kartmata sind haavata. Mentor ei lähtu ka sinu mineviku otsustest ega pingutustest, vaid vaatleb olukorda täpselt siin ja praegu, tänases kontekstis. See on tegelikult palju väärtuslikum, kui esmapilgul tundub.
Olles juhi rollis olnud enam kui 25 aastat ning ettevõtluses enam kui 20 aastat, kõikunud korduvalt erinevate kriiside tuules kuristiku serval, jõudnud sealt ettevõtte tõmmata mitmel korral uutesse tõusudesse, aga pidanud kord otsustama ka kuristikku kukkumise – pankrotiavalduse esitamise kasuks, oskan ettevõtjaid keerulistes olukordades toetada erinevate võimaluste tuvastamisel, analüüsimisel ning valitud suunal tegevuskava elluviimisel. Minu ees pole põhjust ei häbi tunda ega oma hirme varjata – neist raskustest läbi käimine on mind vorminud ning andnud kindlasti silmaringi ja kogemused, mida paljudel pole.
Seega – otsi mind üles, et hinnata, kas ja kuidas ma saaksin Sulle mentorina toeks olla. Sa ei pea raskeid olukordi üksi läbi tegema. Broneeri esimene kontakt mugavalt siit kalendrist, kirjuta: jana@oco.ee või helista: 56229157