Mäletate ütlust: “Saapavabriku juht ei pea ise oskama kingi teha!” Selle ütluse üle on diskuteeritud nii- ja naapidi, et kas siis peab või mitte. Ma usun, et kui meil on tegu juba vabriku ja juhiga – siis oleks ikkagi möödapääsmatu teada, mismoodi see protsess käib, et märgata, hinnata, juhtida ja arendada ettevõtet midagi olulist kahe silma vahele jätmata. Juhil endal ei pea olema tõesti kätt kingade füüsilise meisterdamise peale.
Aga enamasti meil vabrikut pole, on üks väga hea kingsepp, kes oma tööd suurepäraselt teeb ja nii seisab tal paratamatult ees klientuuri (ja ettevõtte) kasv ning sellega seotud väljakutsed. Tulemuseks Peteri printsiip – kingsepp satub olukorda, kus tema meistrioskustes jääb väheseks…
Storyteller nagu ma pooleldi olen, hakkas mul kohe üks lugu jooksma.
Elas kord üks Kingsepp. Ta oli tõeline meister, tegi oma tööd väga hästi, kliendid olid rahul, jutt levis. Nii tuli tema juurde üha enam kliente. Ühel hetkel oli vaja juurde võtta abilisi – õpipoisse, kes said endale esialgu lihtsamad tööd, aga kui hoolsust ja kätt jagus, õpetas Kingsepp neile juba kingateo peensusteni selgeks. Muigugi tuli nende tööl kogu aeg silma peale hoida… Üha rohkem kliente sai nüüd mugavaid jalavarje nautida ning mida enam neid oli, seda kiiremas tempos Kingsepa tuntus ja klientide hulk kasvas. Seega oli kiiresti veel rohkem õpipoisse vaja, neid õpetada, neile töö ette anda ja kvaliteeti kontrolli – see võttis üha enam aega. Materjali oli vaja rohkem juurde osta, erinevate kaupmeestega suhelda – tingida, uurida kauba saabumise kohta, kaup vastu võtta, üle kontrollida, kokkulepped teha järgmiseks kohtumiseks jne. Materjal tuli kuidagi nii töökotta paigutada, et sellest hea ülevaade oleks, matejal pidi alati olemas oleks – kliente ei saa ju hilinemisega pahandada. Kõik see võttis üha enam aega.
Kliente oli nüüd juba nii palju, et kõigi nimed ja soovid ei püsinud Kingsepal hästi meeles – nende üles kirjutamiseks kulus aega ning oli täpsust vajav töö – seda ei saa ju kellelegi teisele usaldada. Ruumid jäid kitsaks, tuli leida uus suurem töökoda, mis vajas sisustamist tööriistade, masinate ja töökohtadega, aga kes sedagi paremini oskaks kui Kingsepp ise. Klientidele pidi ütlema, et kuulge, mind leiab nüüd hoopis uuest asukohast. Arvepidamine hakkas ülepea kasvama.
Kingsepal oli järsku vaja tegeleda hoopis millegi muu kui kingade valmistamisega – ta oskas väga häid kingi teha, aga nüüd… polnud sellest tema ees seisvate ülesannete juures enam eriti kasu. Nüüd olid tal laual kliendihaldus, lao juhtimine, personali väljaõpetamine ja delegeerimine, tootmise planeerimine, tellimuste juhtimine läbi tootmisprotsessi, raamatupidamine, finantsjuhtimine jne.
Kingsepp oli aga endiselt kõigest kingsepp… Keegi polnud talle vahepeal õpetanud juhtimist, süsteemide ülesehitamist, delegeerimist jne. Ta tegi oma parima äranägemise järgi, aga kuklas tiksus suur hirm selle ees, et midagi ununeb, sellid teevad töö halvasti, klient saab pahaseks, sest tähtaeg läheb lõhki, materjal saab otsa, keegi “ei hooli nii palju kui mina”…
See on iga ettevõtte loomulik arenguetapp, Kingsepp ei teinud midagi valesti. Küsimus on lihtsalt nüüd, kuidas see lugu edasi läheb?
Kas Kingsepp jõuab ülefunktsioneeriva juhina ühel hetkel sügavasse auku, aga probleem püsib – ettevõtte arengul on klaaslagi ees, või võtab ta aega, et… loominguga tegeleda. Loominguga selles mõttes, et nüüd tuleks välja mõelda, milline peaks süsteem olema ja kuidas töötama, et kõik temast ei sõltuks. Tuleks visualiseerida, peas protsessid läbi mängima, otsustama, kirja panema. Vastust vajavad muuhulgas küsimused: KES ja KUIDAS tegeletakse klientidega, KES tellib kaubad, KUIDAS ja KUST saab vajatava kauba kohta infot, MIS tingimused on olulised, KES õpetab välja töötajad, KUIDAS saab kindel olla, et töötajad täidavad oma üleasndeid korrektselt, MIDA on kliendi kohta vaja teada jne, jne. Paras ports läbimõtlemist ja otsustamist! KUHU see ettevõtmine üldse välja jõudma peaks, mis on EESMÄRK?
Aga mäletate, Kingsepp oskab väga hästi KINGI VALMISTADA, mitte protsesse ja teenust disainida… Ta oskab küll väga hästi vastata küsimusele – millised on head mugavad kingad, kuidas neid täpselt meisterdada, mis materjale kasutada, mida kliendilt küsida, kust kaupu osta – aga kas ta oskab ka kõik selle süsteemselt kirja panna, protsessid kirjeldada, süsteemi üles ehitada ja selle ka töötajatele edasi anda – luua juhtimisüsteem?
Vähesed oskasid siis ja vähesed oskavad nö. ”loomulikust” ka nüüd. Vanasti oli Kingseppadel keerulisem ja küllap oli see ka üks põhjuseid, miks äri jäi enamasti meister ja õpipoiss (või paar) tasemele ning miks meistrite järeltulijad juba varakult töökotta ametit õppima kihutati. Täna on lihtsam – appi saab võtta ärimentori, kes aitab ennekõike süsteemselt tegevust kõrvalt näha ja süsteemi üles ehitada nii, et omanik võib tõesti vahel ka puhkust võtta ja vajadusel tegevjuhi palgata. Miks tegevjuhi palkamine enne kasvõi mingil määral süsteemi omamata hea mõte ei ole, sellest kirjutasin siin varasemas blogipostituses.
Paljud ettevõtted ei jää väikeseks turu puudumise pärast. Nad jäävad väikeseks, sest omanik ei suuda lõpetada kingsepaks olemist.
Tahad Sa jääda heaks kingsepaks või kasvada kingavabriku juhiks? Esimene pole sugugi väiksem soov, küsimus on ainult ambitsioonis ja Sinu valikutes. Kui ambitsiooni on rohkem, tuleks tegutseda enne, kui ülefunktsioneerimine Sind päriselt auku lükkab.
Kuidas ülefunktsioneerimist lõpetada ja kuidas saaks liigse ressursside (aja, energia ja raha) raiskamiseta süsteem üles ehitatud? Võta endale appi ärimentor, kes on seda varem teinud. Mina olen. Minu kogemuse kohta saad lugeda siit:
Esimene tutvumiskõne on tasuta, broneeri aeg siit:
3, 2, 1 … tegutse! 😉